Tol esimesel korral oli sügis ja me lendasime Kyotosse, sealt reisisime läbi mägede ja maa, ja jõudsime Tokyosse. Kyoto kui "maailma ilusaim linn" oli samuti avastamist väärt, sealsed templid, hõbe- ja kuldtempel koos aedadega, ei unune küll iialgi. Jaapani maastikud ja sõit mägede vahel, kohalikud väikesed külad iidse eluviisiga, vihmasadu riisipõldude vahel.....
Nüüd olime omapäi suurlinnas, kus tookord sai viibitud paar päeva, ilma reisijuhita ja kaaslasteta, seega täiesti vabad minema ja tulema, ja see oli muidugi väga hea.
Ma ei väsikiitmast ja kummardamast seda ilu, mis tol päeval mind rabas ja rabab siiani, kui ainult mõtlen sellest.
Selle reisi parim hetk oli ilmselt Helsingis Finnairi lennukile minnes, kus meile vabandades teatati, et olete paigutatud äriklassi, kuna lennuk on väga täis. Küllap meid valiti välja kui tublisid lendajaid, oleme ju Finnairi toitnud küll ja küll. See oli esimene (ja ma ei tea, kas ka viimane) kord sellises luksuses lennata, kus alustuseks klaasike shampust ja jätkuks delikatessid, menüüga lmitmekäiguline uskumatult maitsev lõuna, head veinid, voodiks muudetav tool ja isiklikud sussid ning kingitused. Kui sa oled tulnud vene ajast ja lennanud selle ja tollega, siis oli see ikka elamus küll. Ma olin vist nii erutatud, et koguni magasin halvasti, keerlesin-pöörlesin oma lennuvoodis, kuigi tavalennul ei ole istuvas asendis magamine üldse mingi probleem. No ei oska kohe käitudagi, eks ole. Tagasiteel ma seda tegingi, lihtsalt magasin lennu maha, kaelapadi kaelas ja keha pärast kange. Lend Jaapanisse kestab üheksa tunni ringis.
Olime endale eelnevalt selgeks teinud, et Narita lennujaamast saab linna Narita ekspressiga, mis on suhteliselt kiire aga mitte väga kiire rong, sõidab tund ja 20 minutit, vahemaa 60 kilomeetrit. Jaamast saab osta piletid, ja samas saab osta ka SUIKA kaardi, millele laetud raha saab kasutada mitmel pool, kus on Suika kaardi kasutamise võimalus, nagu näiteks automaadist vett või mahla ostes, aga mis peamine, metroos. Metroo oligi põhiline liiklusvahend kogu selle nädala jooksul, sest linn on ikka väga suur. Seal küll sõitsid ringi ka bussid, aga me ei kasutanud neist ühtegi. Suika kaardi ja muude tarkuste osas aitas meid enne reisi hästi palju Trip Advisori Jaapani reisiblogi, kus kodanikud oma küsimustele vastuseid saavad nendelt, kes tripi juba läbinud. See imekaart on hea selle poolest, et metroos on vahemaadel erinevad hinnad, ja piletit ostes pead iga kord arvutama, mis see vahemaa siis täpselt maksab. Kaardi aga asetad vastavasse kohta sisenenedes, käib piiks ja sa näed ka seda, kui palju kulus, kui palju alles on. Kui kaardil pole piisavalt raha, siis saab väljudes kohe juurde panna. Kokku kulus nädal jooksul sõitudele enam vähem 3000 jeeni, see teeb alla 30 euro, pole paha. Üldse olid paljud asjad odavamad kui Eestis, näiteks pudelivesi (Tallinna lennujaamas kolm korda kallim) ja toit.
Jõudsime oma hotelli umbes lõunaks ja saime jätta lobbysse kohvrid, sissekirjutuseni oli kolm tundi aega. Jällegi oli olnud hea käsi hotelli valides, esiteks sai see valik tehtud varakult ja sealsamas oli imeilus park, Shinjuku gyoen, linnajagu, kus elasime, oligi Shinjuku. Linnajao valisime aga eelmise käigu mälestuse järgi, kuna seal asub peamine huviobjekt, Map Camera pood. See on nimelt ainus pood maailmas, kus ostetakse tagasi kvaliteetset fototehnikat, ja kust saab samas kohe ka soetada kaasaegsema tehnika asemele. Seega igati ratsionaalne põhjus just seal elada, tuttav kah juba eelmisest korrast. Pealegi loetakse seda ka Tokyo nö kesklinnaks. Võib juba ette öelda, et nädala lõpuks sai see linnaosa ikka päris selgeks, tekkis oma söögikoht ja teatud rutiingi, metroopeatus oli hotellist mõnekümne meetri kaugusel ja see park, see suur ja kaunis, oli pidulikus ehtes terve nädala, oli sakura aeg. Reisipäeva lõpuni kõndisime ringi otsides tuttavaid kohti, see esimene jalutuskäik Shinjukus, väheke reisist toibumata, jäi meelde kui natuke unenäoline saabumine suurde linna, kus kõik on alles ees....
Teisel päeval kõndisimegi kohe sinna ja esimene ahhh-elamus käes, ma ei ole nii palju ilu vist oma silmaga eluski veel näinud. See oli nii uhke, nii võimas. Vanad hiiglaslikud puud, kõik õitevahus, ääristamas alleena laiu muruplatse, erineva võraga puud, mustendavate okste taustal vahused õitekobarad. Inimesed olid tulnud parki piknikutekkide ja pidusöökidega, kõik puudealused täis istujaid, oli palju lapsi, palju noori, seltskondi ja paarikesi. Pildistajaid ja uudistajaid jätkus.
Nii palju kuuldud ja kõneldud - kirsiõites Jaapan - on tõesti imeline. Mis teeb selle nii imeliseks? Kui õitsevad ühekorraga kõik luuviljalised, siis seal on neid lihtsalt nii palju. Ja jaapanlased, kes oskavad hinnata ja armastavad ilu, kummardavad seda häbenemata. Nende jaoks on ilu püha, nad tõesti tulevad ja tähistavad seda, vaadeldes, lihtsalt istudes puude all, mõtiskledes, vaikselt olles, tasaselt juttu puhudes või ka rõõmsalt pidutsedes.
Me siseneme parki, kuhu on tulnud inimesi kõikjalt üle linna, sest see on ilmselt üks Tokyo ilusamaid parke. Sissepääsul seisavad pikas järjekorras pered, vanapaarid, noorpaarid, lastega emad, üksikud inimesed, turistid. Kontrollitakse kottide sisu ja tuleb osta pilet. Shinjuku goyen, see suur ja ilus ala, mida turistiteatmik nimetab National Garden, paikneb keset linna ja moodustab vaikse rohelise oaasi, paljude teede, radade, platside, küngaste, tiikide ja sildadega, on isegi suur kasvuhoone ja traditsioonilised teemajad. Ühes nurgas on apelsine täis apelsinipuu. Kõik puud on väga vanad ja ilusate tumedate võradega, kirsiõite valevuses on need võrad omaette vaatamisväärsus. On väga vanu liike, mida polegi varem kohanud, osa puid on saanud ümber kaitsva tekilaadse vöö, kõik on hoitud ja hooldatud. On ka jaapani aed, sobivalt paigutatud maastiku taustale. Kõik on silmale ilus vaadata, rohelised ja pruunid värvid moodustavad vapustavaid kooslusi, mida muidugi täiendab õitsvate puude valevus. Siinsete luuviljaliste liikide nimed on infotahvlil ilusti ära toodud küll, aga nimetused on jaapanikeelsed. Pildistame üles need tahvlid, mis on pargis sees ja sealt saan pärast nimed välja kirjutada. Nädala alguses õitsevad valges vahus iludused, siis lisandub roosamanna ja alles nädala lõpus punaõielised kaunitarid. Käime seal pargis iga päev. Kõikidel päevadel on ka väga rahvarohke, kuna on sakura aeg. Tulevad kontoriinimesed lõunat pidama, istuvad noored ja söövad-joovad. Maha on laotatud suured kiled ja lauad kaetud lõunakarbikeste ning vaagnatega. Lapsed kärudes magavad, isad pikutavad, noorpaarid teevad selfisid, emad-tütred samuti. Inimesed lihtsalt vaatlevad õisi, nuusutavad, pildistavad, kõik on helge ja rahulik.
Vaat see võiksin olla ka mina, kui ma oleksin jaapanlanna. Tunnen suurt hingesugulust.
